Ma kunagi armastasin.

Mäletan kappi. See oli pruun, nurgad olid takused ning katkiste aukude alt paistis hele seeder.
Ukse sisekülg oli katki rebitud kleepsunatrsude tõttu ütlemata koledaks saanud.
Ma mäletan tüdrukut.
Ta juuksed olid kahvatud, õlgadeni kasvanud.
Hambad korrapäratud, kuid valged.
Ma mäletan silmi.
Need olid rohelised. Just nagu Minul.
Neis oli siiras, süütu helk.
Ma kunagi armastasin
Seal kapis ootas teda Minu armastuse sümbol. See oli kuldne.
Tema ümber oli tõmmatut lint ning peale kleebitud roos.
Sellest pidanuks algama kõik! Oleksin leidnud tee Sinu südamesse.
Ma kunagi armastasin
Tuli hoopis aeg.
Kapi sisekülg pidi saama oma endise mulje.
Pehmetest sukkadest viigid ja toredatest tädidest, tänitavad vanamutid.
Mäletan hästi seda hetke. Mis kõik oleks võinud sündida...
Tasa, korjasin tüki armastust kapipõhjast, surusin tasku ning sulgesin ukse.
Jätsin hüvasti kõige puhtaga.
Ütlesin veel nägemist oma sõbrale. Mäletan, ta oli hirmus magusamaias.
Ma kunagi armastasin, kui käisin lasteaias.