Maa kaitseks! Tekst nr. 4

Silmitsedes imestusega eakaaslaste kirjatükke, mis hoolsal pilgul, suure entusiasmiga sooritatud, kerkib kui tainas pinnale kerglane hüpotees. Kas tõesti on me isamaa sedavõrd kõletu ilmega? Tõepoolest, keset pakast läigib me maa kui lihuniku molu ning kahe jalaga maapeal püsimine on raskendatud. See aga on kõigest füüsiline probleem.  Küsimus seisneb siiski Eesti vaimsuses.
Probleemide puudust kindalasti pole. Loomulikult tekitab muret kui kõrgeks kerkinud on me sambad, kui enam ei jaksa ja, et meie tuleviku ressurss hajub laiali välismaale. Tahan aga märkida, võimalik, et liigse positivismiga, isamaa ilu ning armsust.
Kipume võrdlema. Otsime probleeme ja lahendusi sedaviisi tihti ning järjekindlalt. Kuid äkki liialt suure põikpäisusega? Viimast võiks ju pidada eestlase rahvuslikuks iseloomujooneks, kirjandusklassika mätta pealt vaadates.
Peame leppima, et ei jõua järele eales musta kulla tarnijatele. See on paratamatu. Mida pole, seda pole. Siiski vaadakem kaugemale. Vaadake kastist välja nagu öeldakse. Maailmas on kahetsusväärselt mitmeid riike ja ühiskondi, kus endiselt domineerib suuresti autoritaarne diktatuur ning kus kodanlus on trambitud maa alla. Heaks näiteks Egiptuses toimuv, kus olukord on erakordselt kriitiline. Seisund me kaunil Maarjamaal on taoliste okulaaride tagant piiludes üsnagi kena ja helge. Absoluutselt, probleeme tulebki otsida ja lahendada. Seda ka tehakse. Paraku on jäänud üldsusele mulje, et inimeste heaolu arvelt.

Äraminek pole lahendus. Tekst nr. 3

Lõpetage juba! Kaua võib? Kas tõesti pean päevade kaupa maadlema nelinurga siinuse ruuduga?
Ei taha! Ei taha, sest ma ei oska. Pole vähimatki tahtmist.
Olen loobunud, väsinud ning kurnatud. Kes aga poleks? Tänavatel näeb mitmeid heitunud noori muremustas kümblemas, kes vaid kapsa kombel, kokku lapitud seisukohtadega ringi tuuseldavad. Kuidas peakski habras inimesehakatis tajuma piiri. Kes peaks aitama? Kel on kanda täna koorem - olla toeks?
"Milleks aidata." "Vaadaku ise kuidas saab, mul piisavalt probleeme." "Tühja ma enda aega teistele pühendan."
Eks ikka on lihtsam patseerida  esimeses tähelepanu faasis. See tähendab, märgata vaid ise ennast. Kergem on tõugata inimesi eemale ning jääda erakuks. Loomingulisel inimesel on kindlasti taoline mõttekäik sagaratel kõikunud. Kuid äraminek pole lahendus, sest iseendast ei ole võimalik vabaneda.

Vahva on istuda ja oodata.
Ajaga teevad sõnad trikke.
Mõistuspärast rida loodab ta,

kirjanduslikke uudissõnu šikke.

Ülemvõim

ma tahan Sind puudutada,

käia üle vormide.

tahan Sind kõigile kuulutada,

tõsta kõrgele, üle rahvahordide.

paitada Su nägu, juukseid,

suudelda hommikuni.

suruksin ühtseks kuuks meid.

kuuled, mu sees sammubki tuli.

ära puikle mu lilleõis,

kõik lõppeb veel hästi.

kuidas ta ometi võis.

kurat võtaks, tee nagu Sind kästi!

mõistus ei jaksa mäletada kõike head.
no kurat, miks meenuvad vaid vead?
unustad detaile, neid hetki nead.

Jah, varsti ununevad needki read.