Maa kaitseks! Tekst nr. 4

Silmitsedes imestusega eakaaslaste kirjatükke, mis hoolsal pilgul, suure entusiasmiga sooritatud, kerkib kui tainas pinnale kerglane hüpotees. Kas tõesti on me isamaa sedavõrd kõletu ilmega? Tõepoolest, keset pakast läigib me maa kui lihuniku molu ning kahe jalaga maapeal püsimine on raskendatud. See aga on kõigest füüsiline probleem.  Küsimus seisneb siiski Eesti vaimsuses.
Probleemide puudust kindalasti pole. Loomulikult tekitab muret kui kõrgeks kerkinud on me sambad, kui enam ei jaksa ja, et meie tuleviku ressurss hajub laiali välismaale. Tahan aga märkida, võimalik, et liigse positivismiga, isamaa ilu ning armsust.
Kipume võrdlema. Otsime probleeme ja lahendusi sedaviisi tihti ning järjekindlalt. Kuid äkki liialt suure põikpäisusega? Viimast võiks ju pidada eestlase rahvuslikuks iseloomujooneks, kirjandusklassika mätta pealt vaadates.
Peame leppima, et ei jõua järele eales musta kulla tarnijatele. See on paratamatu. Mida pole, seda pole. Siiski vaadakem kaugemale. Vaadake kastist välja nagu öeldakse. Maailmas on kahetsusväärselt mitmeid riike ja ühiskondi, kus endiselt domineerib suuresti autoritaarne diktatuur ning kus kodanlus on trambitud maa alla. Heaks näiteks Egiptuses toimuv, kus olukord on erakordselt kriitiline. Seisund me kaunil Maarjamaal on taoliste okulaaride tagant piiludes üsnagi kena ja helge. Absoluutselt, probleeme tulebki otsida ja lahendada. Seda ka tehakse. Paraku on jäänud üldsusele mulje, et inimeste heaolu arvelt.