Silmitsedes imestusega eakaaslaste kirjatükke, mis hoolsal pilgul, suure entusiasmiga sooritatud, kerkib kui tainas pinnale kerglane hüpotees. Kas tõesti on me isamaa sedavõrd kõletu ilmega? Tõepoolest, keset pakast läigib me maa kui lihuniku molu ning kahe jalaga maapeal püsimine on raskendatud. See aga on kõigest füüsiline probleem. Küsimus seisneb siiski Eesti vaimsuses.
Probleemide puudust kindalasti pole. Loomulikult tekitab muret kui kõrgeks kerkinud on me sambad, kui enam ei jaksa ja, et meie tuleviku ressurss hajub laiali välismaale. Tahan aga märkida, võimalik, et liigse positivismiga, isamaa ilu ning armsust.
Kipume võrdlema. Otsime probleeme ja lahendusi sedaviisi tihti ning järjekindlalt. Kuid äkki liialt suure põikpäisusega? Viimast võiks ju pidada eestlase rahvuslikuks iseloomujooneks, kirjandusklassika mätta pealt vaadates.
Peame leppima, et ei jõua järele eales musta kulla tarnijatele. See on paratamatu. Mida pole, seda pole. Siiski vaadakem kaugemale. Vaadake kastist välja nagu öeldakse. Maailmas on kahetsusväärselt mitmeid riike ja ühiskondi, kus endiselt domineerib suuresti autoritaarne diktatuur ning kus kodanlus on trambitud maa alla. Heaks näiteks Egiptuses toimuv, kus olukord on erakordselt kriitiline. Seisund me kaunil Maarjamaal on taoliste okulaaride tagant piiludes üsnagi kena ja helge. Absoluutselt, probleeme tulebki otsida ja lahendada. Seda ka tehakse. Paraku on jäänud üldsusele mulje, et inimeste heaolu arvelt.
14.2.11
Äraminek pole lahendus. Tekst nr. 3
Lõpetage juba! Kaua võib? Kas tõesti pean päevade kaupa maadlema nelinurga siinuse ruuduga?
Ei taha! Ei taha, sest ma ei oska. Pole vähimatki tahtmist.
Olen loobunud, väsinud ning kurnatud. Kes aga poleks? Tänavatel näeb mitmeid heitunud noori muremustas kümblemas, kes vaid kapsa kombel, kokku lapitud seisukohtadega ringi tuuseldavad. Kuidas peakski habras inimesehakatis tajuma piiri. Kes peaks aitama? Kel on kanda täna koorem - olla toeks?
"Milleks aidata." "Vaadaku ise kuidas saab, mul piisavalt probleeme." "Tühja ma enda aega teistele pühendan."
Eks ikka on lihtsam patseerida esimeses tähelepanu faasis. See tähendab, märgata vaid ise ennast. Kergem on tõugata inimesi eemale ning jääda erakuks. Loomingulisel inimesel on kindlasti taoline mõttekäik sagaratel kõikunud. Kuid äraminek pole lahendus, sest iseendast ei ole võimalik vabaneda.
Ei taha! Ei taha, sest ma ei oska. Pole vähimatki tahtmist.
Olen loobunud, väsinud ning kurnatud. Kes aga poleks? Tänavatel näeb mitmeid heitunud noori muremustas kümblemas, kes vaid kapsa kombel, kokku lapitud seisukohtadega ringi tuuseldavad. Kuidas peakski habras inimesehakatis tajuma piiri. Kes peaks aitama? Kel on kanda täna koorem - olla toeks?
"Milleks aidata." "Vaadaku ise kuidas saab, mul piisavalt probleeme." "Tühja ma enda aega teistele pühendan."
Eks ikka on lihtsam patseerida esimeses tähelepanu faasis. See tähendab, märgata vaid ise ennast. Kergem on tõugata inimesi eemale ning jääda erakuks. Loomingulisel inimesel on kindlasti taoline mõttekäik sagaratel kõikunud. Kuid äraminek pole lahendus, sest iseendast ei ole võimalik vabaneda.
5.2.11
Ülemvõim
ma tahan Sind puudutada,
käia üle vormide.
tahan Sind kõigile kuulutada,
tõsta kõrgele, üle rahvahordide.
paitada Su nägu, juukseid,
suudelda hommikuni.
suruksin ühtseks kuuks meid.
kuuled, mu sees sammubki tuli.
ära puikle mu lilleõis,
kõik lõppeb veel hästi.
kuidas ta ometi võis.
kurat võtaks, tee nagu Sind kästi!
1.2.11
31.1.11
vahi alt vabastamine ja see tunne
õhk on läppand ja väsinud.
selleks hetkeks olen tosin aastat räsinud.
Ma olen viimane marionett
see on ainus, järelkaja hetk.
pihku hoidnud paber ja sulg.
segane on pungil templi kulg.
jäätan alles siin olevikku,
palun laske.
Ma lähen tulevikku!
käitumise tava on kaheldav.
pilke tajun - see on aheldav.
laske Mind siit ometi välja!
enne kui aeg on hilja.
nõnda Ma tiirlen siis seal.
Mul lihtsalt kirjutamise tunne on peal.
vabandust! Mind ei hoia miski vanne.
laske, või raiskub Mu anne.
selleks hetkeks olen tosin aastat räsinud.
Ma olen viimane marionett
see on ainus, järelkaja hetk.
pihku hoidnud paber ja sulg.
segane on pungil templi kulg.
jäätan alles siin olevikku,
palun laske.
Ma lähen tulevikku!
käitumise tava on kaheldav.
pilke tajun - see on aheldav.
laske Mind siit ometi välja!
enne kui aeg on hilja.
nõnda Ma tiirlen siis seal.
Mul lihtsalt kirjutamise tunne on peal.
vabandust! Mind ei hoia miski vanne.
laske, või raiskub Mu anne.
25.1.11
Ma kunagi armastasin.
Mäletan kappi. See oli pruun, nurgad olid takused ning katkiste aukude alt paistis hele seeder.
Ukse sisekülg oli katki rebitud kleepsunatrsude tõttu ütlemata koledaks saanud.
Ma mäletan tüdrukut.
Ta juuksed olid kahvatud, õlgadeni kasvanud.
Hambad korrapäratud, kuid valged.
Ma mäletan silmi.
Need olid rohelised. Just nagu Minul.
Neis oli siiras, süütu helk.
Ma kunagi armastasin
Seal kapis ootas teda Minu armastuse sümbol. See oli kuldne.
Tema ümber oli tõmmatut lint ning peale kleebitud roos.
Sellest pidanuks algama kõik! Oleksin leidnud tee Sinu südamesse.
Ma kunagi armastasin
Tuli hoopis aeg.
Kapi sisekülg pidi saama oma endise mulje.
Pehmetest sukkadest viigid ja toredatest tädidest, tänitavad vanamutid.
Mäletan hästi seda hetke. Mis kõik oleks võinud sündida...
Tasa, korjasin tüki armastust kapipõhjast, surusin tasku ning sulgesin ukse.
Jätsin hüvasti kõige puhtaga.
Ütlesin veel nägemist oma sõbrale. Mäletan, ta oli hirmus magusamaias.
Ma kunagi armastasin, kui käisin lasteaias.
Ukse sisekülg oli katki rebitud kleepsunatrsude tõttu ütlemata koledaks saanud.
Ma mäletan tüdrukut.
Ta juuksed olid kahvatud, õlgadeni kasvanud.
Hambad korrapäratud, kuid valged.
Ma mäletan silmi.
Need olid rohelised. Just nagu Minul.
Neis oli siiras, süütu helk.
Ma kunagi armastasin
Seal kapis ootas teda Minu armastuse sümbol. See oli kuldne.
Tema ümber oli tõmmatut lint ning peale kleebitud roos.
Sellest pidanuks algama kõik! Oleksin leidnud tee Sinu südamesse.
Ma kunagi armastasin
Tuli hoopis aeg.
Kapi sisekülg pidi saama oma endise mulje.
Pehmetest sukkadest viigid ja toredatest tädidest, tänitavad vanamutid.
Mäletan hästi seda hetke. Mis kõik oleks võinud sündida...
Tasa, korjasin tüki armastust kapipõhjast, surusin tasku ning sulgesin ukse.
Jätsin hüvasti kõige puhtaga.
Ütlesin veel nägemist oma sõbrale. Mäletan, ta oli hirmus magusamaias.
Ma kunagi armastasin, kui käisin lasteaias.
Keskkool pärsib loomingut. Tekst nr. 2
Tõsi, see on üldistus mida ei hinda, kuid läbi kõiksuguste erinevate, emotsionaalsete, kaalutlevate analüüsimiste tulemusena langevad kõik asjaolud kokku sinna.
Miks keskkool ja mitte põhikool või sõim? Põhikoolis ahvatlevad hoopis erinevad tegurid ning üldjoontes jäävad need pealiskaudsele tasemele. Sõim on labaselt öeldes lust ja lillepidu ning loomingul ei ole sel perioodil kohta.
Keskkool ei ole kohustuslik. Pole tarvis kokku rehkendada kui mitmeid kordi on seda kuuldud klassi ees seisvalt pedagoogilt, veel reipalt lisades, et kui ei meeldi on alati võimalus võtta oma seitse asja ja lahkuda! Loomulikult, selle mõistmiseks pole tarvis olla oraakel. Kuid miks eeldame, et parim mõjutaja on hirm? Nii see ei ole. Hirm pärsib ning seob mõtleja otsekui karantiini. Teeb halvatuks ning istutab loomingulise noore keskkooliks ratastooli. Hiljem ei ole sünnis imestada ja näppu vibutada interpreedi kesiste õpitulemuste üle.
Milleks aga üldse jääda, kui paradiis näib käega katsutav? Põhjus on Hinnanguks maskeerunud timukas, keda tuntakse veel Ühiskonna nime all. Ta varitseb pimedas ning ootab mil saab võimaluse "puhastada". Ilma kindlate lendlehtede olemasoluta tervete sõrmedega kadalippu läbida oleks võimatu.
Tänu sellistele mallidele, ongi kunstnik otsekui ahv puuris. Talle vaadatakse järele ja kihistatakse naerda, sest tema pole selline nagu teised. "Iga inimene on ainulaadne". On võimalik, et tolles sõnakasutuses on terake tõtt, kuid teatavad persoonid on ainulaadsemad kui teised. Need on kindlasti loomingulised inimesed, kultuuriinimesed, kunstnikud, artistid, kutsuge neid kuidas vaid hing ihkab ja süda tahab - pole tähtsust. Need on inimesed kelle argipäev on ühiskonna siseprofiili õppimine, omandamine ja näitamine. Tal ei tohi olla ühe sirglõike laadset maailmapilti. Tema tunded ei saa olla ühetahulised. Temal ei või esineda stampe!
Aga ega maailm pole must-valge. Samuti on Minu mõtted vaid tilluke piisk lombis ja ehk veel naiivsed, kuid pean üht tähendama - keskkool pärsib loovust kunstnikus oma pragmaatilisusega, mille tendentsi näen levimas kui kulutuld! Vältimaks põletusarme saab käsitleda vaid üht - ise ennast! Ellu jäämiseks, peab jätkuma Sinul südikust, jõudu ja kirge. Aga unustada ei tohi ka inimlikkust. Nii jääb Sinu hing puhtaks.
Miks keskkool ja mitte põhikool või sõim? Põhikoolis ahvatlevad hoopis erinevad tegurid ning üldjoontes jäävad need pealiskaudsele tasemele. Sõim on labaselt öeldes lust ja lillepidu ning loomingul ei ole sel perioodil kohta.
Keskkool ei ole kohustuslik. Pole tarvis kokku rehkendada kui mitmeid kordi on seda kuuldud klassi ees seisvalt pedagoogilt, veel reipalt lisades, et kui ei meeldi on alati võimalus võtta oma seitse asja ja lahkuda! Loomulikult, selle mõistmiseks pole tarvis olla oraakel. Kuid miks eeldame, et parim mõjutaja on hirm? Nii see ei ole. Hirm pärsib ning seob mõtleja otsekui karantiini. Teeb halvatuks ning istutab loomingulise noore keskkooliks ratastooli. Hiljem ei ole sünnis imestada ja näppu vibutada interpreedi kesiste õpitulemuste üle.
Milleks aga üldse jääda, kui paradiis näib käega katsutav? Põhjus on Hinnanguks maskeerunud timukas, keda tuntakse veel Ühiskonna nime all. Ta varitseb pimedas ning ootab mil saab võimaluse "puhastada". Ilma kindlate lendlehtede olemasoluta tervete sõrmedega kadalippu läbida oleks võimatu.
Tänu sellistele mallidele, ongi kunstnik otsekui ahv puuris. Talle vaadatakse järele ja kihistatakse naerda, sest tema pole selline nagu teised. "Iga inimene on ainulaadne". On võimalik, et tolles sõnakasutuses on terake tõtt, kuid teatavad persoonid on ainulaadsemad kui teised. Need on kindlasti loomingulised inimesed, kultuuriinimesed, kunstnikud, artistid, kutsuge neid kuidas vaid hing ihkab ja süda tahab - pole tähtsust. Need on inimesed kelle argipäev on ühiskonna siseprofiili õppimine, omandamine ja näitamine. Tal ei tohi olla ühe sirglõike laadset maailmapilti. Tema tunded ei saa olla ühetahulised. Temal ei või esineda stampe!
Aga ega maailm pole must-valge. Samuti on Minu mõtted vaid tilluke piisk lombis ja ehk veel naiivsed, kuid pean üht tähendama - keskkool pärsib loovust kunstnikus oma pragmaatilisusega, mille tendentsi näen levimas kui kulutuld! Vältimaks põletusarme saab käsitleda vaid üht - ise ennast! Ellu jäämiseks, peab jätkuma Sinul südikust, jõudu ja kirge. Aga unustada ei tohi ka inimlikkust. Nii jääb Sinu hing puhtaks.
24.1.11
Irooniline noorsoomanifest läbi suurte silmade.
Mine vittu! Siiralt. Võta pamp kaenlasse ja mine vittu. Usu mind see atmosfäär seal on maagiline. Mis viga? Ei meeldi või? Hakkab meeldima raisk!
Keri põrgu kurat. Mida sul öelda on. Sittagi! Mis Sinu võimalused on? Mida sa teha saad? Endiselt mitte sittagi! Ime türa kuradi kukk! Noh häirib midagi või? Tõmba nahhui kui ei meeldi raisk! Sul on see võimalus.
Minu on täiesti pohhui ja tead miks? Sest mul on see vabadus ning võimalus teha ja öelda mida sülg suhu toob – ma olen laval!
Olen noor ja mul on kõigest pohhui!
Lihtsalt sitanikerdis olen ju. Mul pole absoluutselt oma arvamust, õieti minu arvamus ei loe munnigi! Mitte ühte neid vaimupuudega Pedet ei niku mida arvan Mina uuest õppekavast! Mitte ühte lipsus tussi ei koti keda tahan mina peaministriks. Alaealine raisk! Türa öelge kohe, et alaarenenud! Mida te kihistate. Ei suuda raisk näkku öelda asju.
Mida tee teete siin üldse? Kultuuri tulite nautima. Veelkord võtke oma pamp ja kerige…
Kerige kõik putsi ahvid. Minge rahuldage oma naist parem. Või ei! Oota! Tead mis? Hakka parem pedeks. Just! Ja pärast tehke oma vennapojast ka piider, sest noh kurat see on nüüd mingi suvemood raisk.
Türa ma ei saa aru mis teie probleem on? Ma saan aru, et teie IQ selle saali peale on kokku sada, aga no mida vittu! Mis toimub? Ah vahet pole. Mis vahet seal on mida mina siin jauran.
Ei! Ei, ma ei saa nii! Kurat ma olen nii vihane! Nii vihane, et ma tahaks teile kõigile kuuli pähe lasta! Vot ja ma annan ühe hea idee. Kutsuge Tiina Lokk ja Ilmar Raag. Küll nemad teavad mida teha. Siis saate pärast jälle jahuda kui putsis see noorus on. On jah vittus. Üle käte on läinud. Ja miks? Sest teie tõprad olete oma töö tegemata jätnud! Sest teie tõprad olete meie eeskujud.
Võimalused, võimalused. Ma peaksin rääkima hoopis võimalustest mitte siin paukuma. Aga vot kuna ma olen noor ja pirtsakas nagu eit siis mulle ei meeldi teha seda mida kästakse. Mulle ei meeldi ennast raamidesse muljuda.
Ja üleüldse, mis kuradi võimalused? Kerige türa otsa raisk ei räägi ma midagi. Ma olen laval ju, ma võin teha mida tahan. Siin saab ju kõik andeks…
Aga ma siiralt palun teid, et te mulle ei andestaks. Sest palun, loopige mind fekaalidega. Tulge ja taguge mind nii kaua kuni minust saab kuradi udmurt! Pistke oma pirakas kürb mulle suhu ja käskige see ka veel puhtaks imeda, sest ainult selleks ma ju kõlban! Need on mu võimalused. Ma olen sitanikerdis ja ma tean seda. Palun vabandust.
Keri põrgu kurat. Mida sul öelda on. Sittagi! Mis Sinu võimalused on? Mida sa teha saad? Endiselt mitte sittagi! Ime türa kuradi kukk! Noh häirib midagi või? Tõmba nahhui kui ei meeldi raisk! Sul on see võimalus.
Minu on täiesti pohhui ja tead miks? Sest mul on see vabadus ning võimalus teha ja öelda mida sülg suhu toob – ma olen laval!
Olen noor ja mul on kõigest pohhui!
Lihtsalt sitanikerdis olen ju. Mul pole absoluutselt oma arvamust, õieti minu arvamus ei loe munnigi! Mitte ühte neid vaimupuudega Pedet ei niku mida arvan Mina uuest õppekavast! Mitte ühte lipsus tussi ei koti keda tahan mina peaministriks. Alaealine raisk! Türa öelge kohe, et alaarenenud! Mida te kihistate. Ei suuda raisk näkku öelda asju.
Mida tee teete siin üldse? Kultuuri tulite nautima. Veelkord võtke oma pamp ja kerige…
Kerige kõik putsi ahvid. Minge rahuldage oma naist parem. Või ei! Oota! Tead mis? Hakka parem pedeks. Just! Ja pärast tehke oma vennapojast ka piider, sest noh kurat see on nüüd mingi suvemood raisk.
Türa ma ei saa aru mis teie probleem on? Ma saan aru, et teie IQ selle saali peale on kokku sada, aga no mida vittu! Mis toimub? Ah vahet pole. Mis vahet seal on mida mina siin jauran.
Ei! Ei, ma ei saa nii! Kurat ma olen nii vihane! Nii vihane, et ma tahaks teile kõigile kuuli pähe lasta! Vot ja ma annan ühe hea idee. Kutsuge Tiina Lokk ja Ilmar Raag. Küll nemad teavad mida teha. Siis saate pärast jälle jahuda kui putsis see noorus on. On jah vittus. Üle käte on läinud. Ja miks? Sest teie tõprad olete oma töö tegemata jätnud! Sest teie tõprad olete meie eeskujud.
Võimalused, võimalused. Ma peaksin rääkima hoopis võimalustest mitte siin paukuma. Aga vot kuna ma olen noor ja pirtsakas nagu eit siis mulle ei meeldi teha seda mida kästakse. Mulle ei meeldi ennast raamidesse muljuda.
Ja üleüldse, mis kuradi võimalused? Kerige türa otsa raisk ei räägi ma midagi. Ma olen laval ju, ma võin teha mida tahan. Siin saab ju kõik andeks…
Aga ma siiralt palun teid, et te mulle ei andestaks. Sest palun, loopige mind fekaalidega. Tulge ja taguge mind nii kaua kuni minust saab kuradi udmurt! Pistke oma pirakas kürb mulle suhu ja käskige see ka veel puhtaks imeda, sest ainult selleks ma ju kõlban! Need on mu võimalused. Ma olen sitanikerdis ja ma tean seda. Palun vabandust.
Subscribe to:
Comments (Atom)